1. Põhioskuste edasiandmine

​

Trompetiõpetajana õpetan noori kõigil tasemetel alates algastmest kuni kõrgtasemeni. Pillimängu õpetamisel on kõige tähtsam väljendusrikka musitseerimise õpetamine. Selle aluseks on trompetimängu füüsiliste oskuste ja artistioskuste omandamine. Kauaaegse õpetajana valdan metoodikat ning dirigendi ja interpreedina oskan õpilasi juhendada fraseerimise, kõlakultuuri ja erinevate muusikastiilide osas.

Olles alates 1977. aastast Tallinna Muusikakeskkooli trompetiõpetaja, muutus tähtsaks süvenemine trompetimängu põhialustesse (inglise keeles on väga tabav sõna „basics“). Alates esimestest tundidest peab leidma õige mänguvõtte; piltlikult öeldes rajama kindla alusmüüri. Laste õpetamisel olen juhindunud ideest, mida väljendab Jean-Piere Mathez: „Viis, kuidas toimub esimene kokkupuude pilliga päris õppimise algul, mõjutab õpipoisi-aastaid tulevikus – kas see on lõputu lootuste nurjumine või põnev seiklus.“

​

Vaskpilliõpetaja tähtsaim omadus on pillitooni valdamine ning oskus toonitunnetuse edasiandmiseks. Puhkpilli toonitekitamise energiaallikas on õhk, kujundlikult öeldes „tuul“.

Muusiku haridusteel tippu peab järjekindlalt tähelepanu pöörama mängu intonatsioonilisele puhtusele ning täpsele rütmikale. Kuigi õpetame eelkõige muusikat, tuleb õpetajal pidevalt jälgida põhitõdede täitmist ning just väikesed detailid, kui need jäävad tähelepanuta, on tihti määravad edasisele pillimehesaatusele (näit huulte töö passiivsus, mis tingib liigse surve jne). Nõuanded füüsiliste paranduste kohta peavad olema väga täpsed ja läbimõeldud, peab arvestama ohtu, et tehtud viga aja möödudes võimendub. Õpetaja parandused peaksid olema tehtud sõbraliku tähelepanuga, mitte kunagi brutaalse kriitikana. Kogemustele toetudes võin kindlalt väita, et õpetamisel ei ole esikohal uute oskuste lisamine, vaid omandatu kinnistamine ning vähehaaval edasiliikumine; lihtsustamine, selgitused väga lihtsas, õpilasele arusaadavas keeles.

 

Oluline on õpilase vabastamine mittevajalikest liigutustest ja pingetest (või püüda teha nii, et neid ei tekiks - et oleks ainult õiged ja tervislikud harjumused). Õpetaja peab arvestama aja faktorit, mis kulub mänguharjumuste kinnistamiseks. Õpilase enesekindluse pidevale arengule aitab kaasa töötamine tema mängu positiivse- te külgedega, edusammude rõhutamine. Ka algaja pillimehe mõtlemises peab füüsiliste tegevuste ees domineerima muusika. Veelgi enam, kogu õppeprotsesi vältel - nii soolo-, ansambli- kui ka orkestrimängus - peab seda suunda järgima.

​

2. Õpilase kui isiksuse arengu toetamine

​

Õpetajana on minu tähtsaim missioon toetada õpilase isiksuse arengut, tema vaimset ja füüsilist vabadust. Pillimängus toimib organism kui tervik. Sellest lähtuvalt pean tähtsaks vaimse ja füüsilise tegevuse ühtsust pillimängus. Uute oskustega peab kaasnema mängija enesekindlus esinemisel. 

​

3. Minu kogemused füüsiliste oskuste õpetamisel 

​

Puhkpillimänguks vajalikke lihasliikumisi ei saa mängija vägivaldselt rakendada, vaid peab neid loomulikele funktsioonidele toetudes pillimängule kohandama. Muusika õppimisel on harjutamine kordamiste abil nagu tingitud reflekside kujundamine.  Vaskpillimängus on tähtsaim oskus kindla õhuvoolu tekitamine, reflekside kujundamine selle automaatseks tööks. 

​

4. Minu kogemus esinejaoskuste õpetamisel

​

Kõigepealt peab olema kõlaline eeskuju kas õpetaja poolt mängituna või kontserdil, CD-lt või DVD-lt kuulduna. Tavaliselt mängin tunnis oma variandi. 

Muusika esitamine emotsionaalselt ja väljendusrikkalt oma pillil on mängija jaoks imeline elamus. Kui muusik tunnetab mängides tõeliselt emotsioone ja mängib karaktereid eredalt, loob see publikuga erilise suhte.

​

5. Minu kogemused kõlakultuuri arendamisel

​

Lüürilise, bel canto mänguviisiga arendame vaba tooniprodutseerimist, mis on eelduseks väljendusrikka ja isikupärase trompetitooni kujunemisele. 

​