Õpilase arengusuuna ja -plaani valimine

 

Pillimängu õpetamisel on kõige tähtsam taibata, kas ollakse põhimõtteliselt õigel või valel teel ehk kas täiuslikkuse saavutamiseks tuleb samas suunas edasi töötada või peab midagi ümber õppima.

Pikemas perspektiivis on õpetaja poolt seatud eesmärgid õpilasele arenguväljakutseks, määravaks saab, kuidas see teekond on planeeritud, kui kõrged eesmärgid seatud ning millised sammud tuleks teha võimete väljaarendamisel. Õpetaja poolt koostatud arengukava, mis arvestab individuaalsust ja eakohasust, on teejuhiks muusikuks sirgumisel.

 

M. André ütleb intervjuus ajakirjale “Brass Bulletin” tabavalt, et karjääri ei saa improviseerida.

Kogenud õpetaja oskab õpetamisprotsessis ajaliselt orienteeruda, mõistab, milliseid metoodilisi valikuid teha ning kui pikalt konkreetses arenguetapis peatuda. Tähtsaim ala on pidev õpilase kõlakujutluse arendamine, ajust tuleva sisemise laulmise ja huulte vibreerimise koostöö süvendamine ehk, teisisõnu, kõlakujutluse elustamine kõlaks läbi huulte vibreerimise.

 

On vaja meeles pidada, et heli elab ainult puhumise ajal ja sünnib iga kord uuesti. Muusikalise pillikõla erakordsus on esitaja visiitkaart. Sellepärast on esmatähtis ellu kutsuda lõppresultaadi, kõla taotlemisel toimuv tegevuste järjestus. Kõlakujutlusel põhinev mänguprotsess reageerib sammhaaval uutele väljakutsetele – sisemise kuulamise poolt ettekuulatud helidele. Uute mänguvõtete omandamisel ei tasu loota kohest tulemust, iga areng nõuab aega. Tekkivate probleemide korral keskendu põhjustele, mitte tagajärjele. Näiteks on sageli ambušuuri ja keeletöö vigade põhjus hingamistehnika puudulikkuses ning parandada tuleb aerodünaamika tingimusi, st õhuvoolu vabadust ja liikumiskiirust.

 

Jacobs jutlustas oma õpilastele ikka ja jälle ühte lauset: „Mõelge tulemusele, mitte meetodile!“ 

 

Eeskujude valik

​

Õpetaja ettemängu ja väljapaistvate solistide M. André, T. Dokšitseri, Reinhold Friedrichi ja paljude teiste imiteerimisega loob õpilane enda jaoks kõlalise eeskuju. Fantaasiarikka mängu ja loovusega "istutab" ta oma ajju laulvuse teiste sõnadega tooni ja tämbri etaloni, mille poole püüelda. Niiviisi kasutame imiteerimist ja loovust kõlakujutluse täiustamiseks omamoodi arengumootorina.

​

Õigete harjumuste kujundamine

 

Õpetame esinejat – kunstnikku. Esitajaks olemist, mille puhul mängija võimalikult lihtsate enesesisenduste ja korraldustega ütleb kehale, kuidas toimida, on oluline eristada õpetajaks olemisest, mis vajab võimekust analüüsida õpilase mänguprotsessi ja olla teejuhiks võimalike probleemide lahendamisel.

Järelikult ei või esitajat õpetada mõtlema kui õpetajat, kes jälgib kõrvalt ja analüüsib mängitavat. Analüüs mängu ajal on lubamatu ja viib vigade kartuseni.

​

Muusika esitamine toimub tingitud ehk juurdeõpitud reflekside abil. Kui on vajadus ümber õppida, peame muusikuna uued stiimulid või mentaalse arenguplaani looma. Uue mänguharjumuse või võtte olemust võib mõistusega haarata kohe, kuid selle praktikasse rakendamine vajab aega ja harjutamist ning õiget juhendamist. Kaasaegsete koolide põhimõtteks uute mänguharjumuste omandamisel on nende treenimine muusikast sõltumatult, ilma pillita, mitmesuguste abivahendite ja kujutluspiltide abil. Seejärel kantakse uus harjumus pillile üle.

 

Vaskpillimängu füüsilised aspektid peavad olema allutatud ajult tuleva muusikalise idee mentaalsele juhtimisele. Mängijal on esmatähtis musitseerida ning jätta kehalise juhtimise korraldamine ajule -  tingitud reflekside abil toimub mänguks vajalike lihasliikumiste läbiviimine iseeneselt. Tingitud refleks on juurdeõpitud liigutusnärvide reageering stiimulile, antud juhul on trompet paljude tingitud reflekside stiimuliks mänguprotsessis. Kord juba välja arendatud uued mänguvõtted muutuvad refleksideks. 

 

​